Väike-Maarja Seltsimaja

IDEE

1896. aastal Väike-Maarja Põllumeeste Selts pidas oma koosolekuid kuni 1912. aastani põhiliselt Vao vallamajas (praegu Pikk 8), kuid sealne kohtusaal hakkas järjest kasvavale liikmeskonnale kitsaks jääma.

Veelgi halvem oli olukord pidude korraldamisel, sest siis tuli veerand niigi ahtast ruumist jätta lava tarvis. Nõnda tekkis juba sajandivahetuse paiku mõte seltsile oma maja ehitada, kus oleks saanud koosolekuid läbi viia, pidusid korraldada, proove teha ja muidki üritusi korraldada. Asja tegid algul lootusetuks finantseerimisraskused, aga veelgi enam ehituskrundi puudumine. Kuulus ju kogu maa Väike-Maarjas Kaarma, Ärina ja Müüriku mõisale ning Väike-Maarja kirikule. Mõisad olid oma valdused Väike-Maarjas juba kas ise hoonestanud või ära müünud, Väike-Maarja kirik kui suurim maaomanik alevikus aga keeldus kategooriliselt kellelegi jalatäitki loovutamast. 1910. aastal omandas selts enampakkumisel Lurichi päranditompu kuulunud 30 ha suuruse Sandhofi talu Väike-Maarja lõunapiiril 8331 rubla eest.

6. veebruaril 1911 tehti põhimõtteline otsus seltsimaja ehitamiseks ja valiti projekti koostamise komisjon (Märt Meos, Jakob Liiv ja Andres Allast). 12. juunil 1911. aastal Tehti otsus plaan seltsimaja ehitamiseks ära tellida ja asjaajamine M. Meose hooleks jätta. Komisjon käis tutvumas Vaivara ja Narva seltsimajaga ning M. Meos üksinda veel Tartus ja Valgas – kõikjalt toodi kaasa plaane, mille põhjal koostati nõuded Väike-Maarja seltsimaja tarvis. 

PROJEKT

Projekt taheti algul tellida Karl Burmanilt, kuid töö eest soovitava kalli tasu – 300 rubla tõttu tuli plaanist loobuda. Ülesanne usaldati Tartu insenerile ja ehitusmeistrile Fromhold Kangrole, kes küsis ainult 50 rubla ja andis projekti üle 1912. aasta algul.

Fromhold Kangro loomingus on Väike-Maarja Põllumeeste Seltsimaja projekteerimine üks olulisemaid tähiseid – 1910. aastate üks suurimaid ja moodsamaid maaseltsimaju. Võib-olla aitas tellimuse saamisele kaasa ka asjaolu, et Kangro kuulus Tartu Eesti Põllumajanduse Seltsi liikmeskonda.

Hoone on oma põhimahus kahekorruseline, krohvitud, paekiviseintega ja viilkatusega hilisjuugendlik hoone, tollal ehitama hakatud T-kujulise põhiplaaniga. Fassaadiploki I korrusel asusid reeglipäraselt vestibüül, garderoob, puhvet ja puhvetipidaja korter, II korrusel väike koosolekusaal, neli tuba seltsitöö tarbeks ning saali rõdu. 1912. aasta „Perekonnaleht“ kirjutab, et plaan on insener Kangro tehtud ning temas on kõik need vead kõrvale saadud, mida teiste seltsimajade juures on ilmsiks tulnud.

Saalis on algupäraselt huvitav segu geomeetrilisest juugendist ja neobaroksest dekoorist. Rombilaadne geomeetriline muster on omavahel seotud rippuvate vanikutega. Ruumikas, juugendliku kujundusega saalis – kõrge lavakarbi ja kaarja laega – oli hea akustika.

Vahepeal muutus õige teravaks ehituse finantseerimise küsimus, mis häälestas suurema osa juhatusest ja seltsi mitmed mõjukad liikmed ehitamise vastu. Toimusid ägedad koosolekud. 1911. aasta novembris esines Juhan Elken kõnega ”Kas põllumeeste seltsile oma maja tarvis on”. Seejärel vaadati plaan läbi ja võeti väikeste parandustega siiski vastu lõpliku projekti koostamiseks. Ka lepiti kokku, et ehitamiseks vajaliku summa muretsevad üksikisikud, laenates igaüks selleks otstarbeks Väike-Maarja Laenu- ja Hoiuühisuselt 300 rubla. Asuti kohe otsima inimesi, kes olnudsid nõus seda tegema. Tõsise veenmise peale andis oma nõusoleku 93 meest ja naist.

NURGAKIVI

Seltsimaja ehitamise vastu usalduse tõstmiseks kutsuti 6. mail 1912 üldkoosolekule kõnelema Eesti Tütarlaste Gümnaasiumi direktor Peeter Põld Tartust, kes esines teemal ”Seltsimaja tähtsusest”. Samal päeval pandi uuele hoonele vaikselt, ilma ametliku tseremooniata nurgakivi, sest luba selleks toiminguks ei antud. Sündmusest tegi pildi Aleksander Kips ja see avaldati 1912. aasta ”Perekonnalehes”.

Ehitusmaterjali oli kohale toodud juba 1911.a. sügisest peale. Seega läks pärast nurgakivi panemist kohe ehitamiseks. Arhitekt Fromhold Kangro soovitas ehitusmeistriks M. Piksoni Tartust, kes aga käis vaid aeg-ajalt nõu andmas, tegelikult juhtis tööd kohapeal kümnik Peeter Rump.

Et vundament oli valminud juba enne nurgakivi panemist, jõuti massiivsed müürid jaanipäevaks üles laduda. Müüridel töötas päevast-päeva 50 meest ning Jakob Liiv oli pidevalt ehitusplatsil. Õhtuti pärast tööd kirjutas ta avapeoks uut näidendit.

Märt Meos korraldas materjalide kohalevedu ümbruskonna paemurdudest ja kruusaaukudest. Vedasid seltsi liikmed oma hobustega, seisakud tekkisid vaid kevadiste põllutööde ajal.

Tamsalu mõisast saadi 900 puuda lupja, mitmete Vao valla taluperemeeste käest palke, Koonu mõisast 40 kuupsülda ja Äntu mõisast 10 kuupsülda paasi. (Kui teisendada, siis 1 kuupmeeter on vene mõõdustikus 0,1 kuupsülda). Väike-Maarja gümnaasiumi vilistlane aastast 1952 ehitusinsener Raimond Green arvutas sajand hiljem plaanide põhjal välja ehitusmaterjalide mahud. Paekivist müüride kogumaht on 1063 m³. Mõned taluperemehed, eriti Põdrangult, seltsi esimehe W. Eichorniga eesotsas abistasid tasuta ehitusmaterjali kohaleveos. Maja ehitusvõla tasumiseks loodeti abi saada Laenu- ja Hoiuühisuselt ruumide üüri ja Kaubatarvitajate Ühisuselt keldri rendi eest.

Juuli lõpus sai maja katuse alla ja algasid sisetööd. Lavadekoratsioonid ja eesriide valmistas maaler Paris Tartust. Novembris tööd lõpetati. Koos rõduga, kuhu mahtus 100 inimest, oli majas 500 istekohta.

MAJA AVAMINE

Seltsimaja avamine planeeriti 1. ja 2. detsembrile, kuid kubermanguvalitsus venitas hoone vastuvõtmisega, alles detsembri keskel saadi kasutusluba. Maja ametlik avamistalitus toimus 22.12.1912. Avamispidu kontserdi, Jakob Liivi näidendi ”Vare” esietenduse ja tantsuga oli 23.12.1912. Teisel jõulupühal oli veel teinegi pidu.

1913. aastal algas suure ehitusvõla tasateenimine pidudega, mis oli tõsine ülesanne, sest juba üksnes võla protsente tuli esimesel aastal tasuda 1422 rbl. ja 1914.a. 1746 rbl., üldse kuue aasta jooksul kokku 8992 rbl. Rahakursi tugeva languse tõttu suudeti võla tasumine 1919.a. lõpetada.

Seltsimaja ehitamisvõla kustutamiseks anti 1913. aastal välja 13 koloreeritud postkaarti äsjavalminud seltsimaja, tema interjööri ja Väike-Maarja üldvaadetega, 10 000 kaarti trükiti Saksamaal, neid müüdi vabatahtliku annetus eest.

Seltsimajas korraldati koosolekuid, kursuseid, näitusi, pidusid, hoones asus raamatukogu. Maja kasutasid kõik ümbruskonna haridus- ja kultuuriasutused ja ühingud.

Vastavalt Vao vallavalitsuse kirjale 26.oktoobril 1940, milles viidatakse ENSV poliitharidustöö korraldamise määrusele, kuulus selts viivitamatult likvideerimisele ning tema dokumendid ja varad komisjonile üleandmisele. Kõik see teostati mõne päeva jooksul. 

Väike-Maarja seltsimaja nimetati Saksa okupatsiooni ajal rahvamajaks, Nõukogude okupatsiooni ajal kultuurimajaks, 1992. aastal Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel taas rahvamajaks ja 2012. aasta oktoobris taasnimetas Väike-Maarja vallavolikogu hoone seltsimajaks.

Kunstiväärtused seltsimajas Juta Haasma 2007. aastal koostatud ülevaatest”Väike-Maarja skulptorid ja kunstnikud”.